Tuleviku uurimine juhatab mugavustsoonist välja

Kristi Grišakov: „Kui mõtleme Eesti tulevikust, siis peame vastama küsimustele, kui palju talume endast erinevaid inimesi ja kui palju oleme valmis ruumi jagama.“

MERLE KARRO-KALBERG

Ruumi planeerimise keskmes peaks olema tuleviku kavandamine. Tegelikkuses kipub planeerimine olema siiski tellijate soovide täitmine, juriidilistes dokumentides järje ajamine, menetlemine ja juba olemasoleva ruumi kirjeldamine.

Kuidas jõuda taas julgete visioonide loomiseni? Kristi Grišakov kaitses eelmise aasta lõpus Aalto ülikoolis doktoritöö, kus uuris tulevikust mõtlemise ja strateegilise ruumilise planeerimise seoseid ning pakkus välja võimalusi, kuidas kujutada tulevikku ette stsenaariumidena. Töös „Tulevikult õppimine: stsenaariumide keskne mõtlemine strateegilises ruumilises planeerimises“ leidis ta, et pidevalt muutuvas maailmas ei saa enam toetuda traditsioonilistele planeerimisvõtetele ning pakkus välja meetodid, mis aitavad planeerijatel ruumi kavandamisele uue nurga alt vaadata.

Kristi on varem vedanud tehnikaülikoolis maastikuarhitektuuri õpet, koostanud uuringuid kahanevatest linnadest nutikate linnadeni, olnud inimarengu aruande „Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud“ üks toimetaja ja töötab praegu regionaal- ja põllumajandusministeeriumi ruumilise planeerimise osakonnas poliitika ja analüüsi valdkonna juhina. Kõik saadud kogemused ja teadmised said lõpuks kokku doktoriöös. Järgnevalt räägime tema uurimusest, tulevikustsenaariumide loomisest ja Eesti ehitatud keskkonnast lähemalt.

Sinu pere on ruumi loomisega väga tihedalt seotud, ema maastikuarhitekt, kel oma tuntud büroo, üks õde maastikuehitaja, teine tegeleb siseruumide haljastusega. Seega ei hakka ma uurima, kuidas sa ruumi ja linnaplaneerimiseni jõudsid. Küsin hoopis: mis sind ruumi juures paelub? Mis on see, mida oma ettevõtmiste kaudu ruumist otsid?

Ma jõudsin ruumini hoopis ajaloo kaudu, kui läksin kunstiajalugu õppima. Sealt viis tee arhitektuuriajalooni ja sealt küsimuseni, mis üldse on linna- ja ruumikultuur. Mind on alati paelunud linnade areng: kui kiiresti või aeglaselt ehitatud keskkond muutub, millised on linlaste ruumiootused, linna ja linnaelaniku suhe.

Mind paeluvad muutused. Uurin, miks üldse tahetakse ruumi muuta ja kuidas ruum muutub. Linn on minu jaoks organism, omaette persoon, mitte pelgalt hunnik kive.

Mida sa oma doktoritööst soovid esile tõsta? Mis on see teadmine, mida kõige väärtuslikumaks pead?

Tulevikust mõtlemine on teatud tüüpi kirjaoskus, mida tuleb pidevalt treenida. Eesmärk pole leida tõsiuskne vastus küsimusele, mis tulevikus saab, millises ruumis elame, vaid mõelda pidevalt sellele, kuidas me olevikku näeme ja panna oma tulevikulootused ja -kartused sõnadesse.

Kui ma kunagi tulevikust mõtlemisega tegelema hakkasin, siis arvasin, et pean näiteks aastat 2060 selgesti piiritlema. Nüüd, 15 aastat hiljem, näen ma seda teisiti. Idee pole luua uut maailma, vaid mõtestada seda, kus me praegu oleme, ja vaadata, kas me olevikustki ühtemoodi aru saame.

Kus me siis praegu oleme ja kas saame olevikust ühtemoodi aru?

Näib, et ei saa. Näiteks kliimamuutustest. Selle teema puhul on väga palju hirmu ja seetõttu ka omajagu faktide eitamist. Ma käsitlesin seda ka oma doktoritöös. Tihti juhtub, et tundmused pannakse faktidega vastamisi. Selles olukorras ütlevad paljud, et tegelikult pole seda fakti olemas, et faktid on kellegi ärihuvid, et tehakse rohepesu jne. Siit on aga hea hakata edasi arutama, et mida siis usutakse, mida maailmast arvatakse, mida tulevikult oodatakse ja millised on väärtushinnangud. Usun, et lõpuks on võimalik leida ühised väärtused või lugu, mille peale tulevik toetada.

Kuidas seda tuleviku ette kujutamise viisi ruumi planeerimises kasutada? Ruumiplaneerimine on ju praegu suuresti töö inimestega, mitte niivõrd ruumi endaga.

Tulevikustsenaariumi koostamist tuleb alustada eesmärgist. Käsitlesin töös kolme eesmärki: saada rohkem teada teadmatuste kohta, seejärel mõelda sellele, kuidas ise riigi, kogukonna või indiviidina saaks teistmoodi toimetada ning tuleviku lugude jutustamise kaudu leida ühisosa ja ühine tulevikupilt. Kõik need kolm eesmärki eeldavad erinevat metoodikat.

Tihti juhtub planeerimisel nii, et planeerija satub konflikti keskele. Lihtsustatud näide: ühed tahavad parklaid, teised rohkem parke. Sellisel juhul pole mõtet hakata koos prognoosima, tuleb keskenduda konflikti lahendamisele. Minu soovitus on, et esimesena tuleks läbi mõelda, mida stsenaariumidega soovitakse saavutada ja valida selleks sobiv viis.

See töö inimestega, millest sa räägid, kuulub kommunikatsiooni ja psühholoogia valdkonda. Kuhu mahub veel ruumi kavandamine?

Paljud valdkonnad baseeruvad sarnastel filosoofilistel alustel. Seetõttu võibki jääda mulje, et planeerimine ja kommunikatsioon lähenevad teineteisele. Võib jääda mulje, et pidevalt räägitaksegi ühest ja samast asjast. Kaasava linnaplaneerimise professor John Forester on uurinud konfliktide lahendamist ruumilises planeerimises. See on ju puhas kommunikatsiooni teema. Ta oli minu doktoritöö oponent ja päev enne kaitsmist sain Aalto ülikoolis osaleda tema loengus ja töötoas. Seal palus ta osalejatel mõelda, mida nood tunnevad siis, kui neid tõesti kuulatakse ja seejärel kujutada ette, kui teine pool ei kuula ega pane tähele. Teadmine, et keegi tõepoolest kuulab, on ilus ja kõige lihtsam ühele tasandile jõudmise viis. Jah, see on kommunikatsioon, kuid sellele tuleb ka ruumiline planeerimine üles ehitada. Väga palju frustratsiooni ja konflikte saabki alguse mitte kuulamisest.

Planeerimine on ju eeskujulik nurjatu probleem. Kui hakkad ühte asja lahendama, siis selgub, et ühe probleemi tagant vaatab vastu teine ja siis kolmas ja siis neljas. Kõik on kõigega seotud. Pole ka üksmeelt, kuidas seda probleemi lahendama peaks. Kuivõrd sa puudutad oma töös planeerimist kui kompleksset nähtust?

Milan Kundera on öelnud, et inimene kõnnib tihti udus: ette pole väga midagi näha ja selles osas on ka raske kriitiline olla. Tagantjärele oleme kõik targad ja teame täpselt, kuidas oleks pidanud käituma ja kuhu astuma. Me peame leppima, et otsustamise hetkel puudub teadmine kõigist probleemi aspektidest.

Ma pole aga väga kindel, et planeerimine on klassikaline nurjatu probleem. Jah, ka planeerimine on kompleksne ja pole võimalik objektiivselt hinnata, milline on hea tasakaal. Ma uurisin oma töös ka seda, kuidas planeerija peaks otsustama ja mille alusel ta seda teeb. Kasutasin selleks Aristotelese mõtet kolmest voorusest. Esiteks faktiline teadmine, teine oskused ja kolmandas saavad teadmised, oskused, tunded ja moraalsed tõekspidamised kokku, et langetada otsus. Planeerimisteoorias arutletakse palju selle üle, mille põhjal otsus langetatakse ning kui teadlik ollakse sellest, mis otsust mõjutab ning kas seda suudetakse ka väljendada.

Sa rõhutad oma doktoritöös planeerija tunnetust, professionaalseid teadmisi ja oskusi. Ütled, et otsus, mille planeerija kui oma ala spetsialist langetab, ongi õige. Eestis ruumiplaneerijaid ei õpetada. Selles valdkonnas tegutsevad enamasti maastikuarhitektid, arhitektid-linnaplaneerijad, inimgeograafid. Kõigil neil on oma ja teistest erinev tunnetus. Kas sa saad välja tuua, millistest komponentidest, teadmistest ja oskustest planeerija kõhutunne koosneb?

Komponendid on needsamad, mida ülalpool olen juba loetlenud. Faktiteadmised selle koha kohta, millega parasjagu tööd tehakse. See tähendab kõikvõimalikke mõjusid, koha ajalugu, analüüse näiteks lindude rände või inimeste elukohtade kohta jne. Selge on ju see, et me ei saa lõputult fakte koguda. Alati jääb midagi, mida ei tea. Faktidele lisanduvad oskused. Kuidas toimub kaasamine, kuidas antakse infot, kui läbipaistev ja arusaadav see on. Lisaks kaartide koostamine ja muud tehnilised oskused. Kolmas tasand on ikkagi kaalutlusotsus. Planeerija peab olema väga teadlik, mis esimese ja teises osas puudu jääb, millised on lüngad.

Mind intrigeerib alati see, kui keegi väidab, et ta on neutraalne. See pole võimalik, meid mõjutavad alati eelarvamused. Oluline on aga see, kuidas oskame end ja oma otsust analüüsida ja eelistusi põhjendada. Üks keeruline küsimus on alati võimusuhted. Seda ei saa planeerimisest kuidagi lahutada. Tihti ei saa planeerija ka neid kuidagi mõjutada. Küsimus on selles, kui teadlik ollakse, kas planeerija ei puuduta seda üldse või püüab sekkuda. Oluline on ka see, mis planeerimisdokumentidesse kirja pannakse, kuivõrd selgitatakse ühe ja teise otsuse tagamaid. See on tulevastele põlvedele väga oluline.

Ühiskonnas ei võeta väga tõsiselt otsuseid, mis on tehtud kellegi tunnetuse põhjal. Spetsialisti taju ei maksa kuigi palju. Ühe valdkonna kaks spetsialisti võivad jõuda täiesti erinevate tulemusteni.

Taju ja faktide suhtega tegelesin doktoritöös omajagu. Kui mind tuleviku-uurimise teema huvitama hakkas, sain palju tagasisidet: seda on võimatu uurida, see on mingi hookuspookus, tulemust pole võimalik mõõta ja võrrelda.

Teisalt on stsenaariumi koostamise metoodika uurijad ka kirjutanud, kui ohtlik on see, et kriitikast tulenevalt pakendatakse stsenaariumid meelega teaduslikumaks, et need oleksid tõsiselt võetavamad. Sellest tuleb aga igal juhul hoiduda. Aus on öelda, et tegu on lihtsalt kujutluspildiga ning võimalikult täpselt kirjeldada, mis andmete põhjal see tehtud on. Ma ei usu, et keegi õpib ruumi loomist kümme ja rohkem aastat, selleks et teha võimalikult kehv keskkond.

Intuitiivsus on ju samuti üks osa teadmisest. See on vaikiv teadmine, mis on võrdne faktilise teadmisega. Miks me ühiskonnas eeldame, et faktid on väärtuslikumad kui muud teadmised …? Ma ei tea. Küll aga tean, et väga ohtlik on ka teine äärmus, kui hakkame kõike välja arvutama. Ehitame ideaalse masina, mis ütleb, kus keegi elama peab ja kas ta on õnnelik, paneb paika linnud ja loomad. Kas me tõesti tahame sinna jõuda?

Me ei tohi luua maailma, kus oluline on ainult mõõdetav. Ruumi meeldivuses ja kvaliteedis mängivad taju ning tunne väga suurt osa. Seda ei ole lihtne mõõta ja seetõttu neid aspekte tihti ruumiotsuste tegemisse ei kaasata. Tagajärjeks on ebameeldiv ruum.

Eestis on välja kujunenud kindel planeerimissüsteem, seadus, tavad, menetlusprotsess jne. Kuhu sellesse veel mahutada stsenaariumide planeerimine ja tuleviku ettekujutamine?

Ruumi planeerimisel tuleb väga kaugele ette vaadata. Näiteks koostatakse üleriigilist planeeringut, kus tuleb mõelda 30 aastat ette. Tegeleme tuleviku planeerimisel paljuski lähtuvalt praegu teadaolevast. Me ei kujuta ette, millised väljakutsed on aastal 2050. Tulemata need ei jää. Nii palju on elu mulle õpetanud, et alati kui ühe jama ära lahendame, tuleb järgmine.

Sa kirjutad doktoritöös, et planeerimissüsteem on väga palju praeguse olukorra kirjeldamise ja põlistamise poole kaldu. Oleme pragmaatilised ja unistada ei julgegi. Kas tuleviku­stsenaariumide tegemine aitab meil ruumist unistada?

See meetod tekitab ebamugavust, toob mugavustsoonist välja, sunnib unistama ja looma mitut paralleelset ruumi­visiooni. Loovisikule on see suur intellektuaalne väljakutse.

Inimestel on kaduvus visioonide loomisel jõuda düstoopiasse. Positiivset maailma on keerulisem ette kujutada. Utoopiad on liigse suhkruvõõbaga kaetud. Heas tulevikustsenaariumis peavad kõik need osad tasakaalus olema. Negatiivsed ilmingud tuleb positiivsetega tasakaalustada. Ka see on omamoodi peamurdmine.

Kas me vajame positiivseid visioone? Jah, sest oleme praegu ülekaalukalt negatiivsed. Ehk on see kantud kliimamuutustest ja muust, mis ümber toimub. Ka planeerimisteooriates tuuakse see välja ja kutsutakse üles rohkem positiivseid visioone looma.

Meie praegune planeerimissüsteem on väga seaduste ja normide ja menetlemise poole kaldu. Aina sagedamini kaevatakse planeeringud kohtusse, kus ei vaadata ju kavandatud ruumi kvaliteeti, vaid aetakse näpuga järge, et kõik oleks seaduse järgi õigesti tehtud. Paljud planeerijad ütlevad, et selliselt pole planeerimisel üldse mõtet. Kuidas teha nii, et ruumiloojale jääks alles loomise rõõm?

Riigi tasandil mõtleme samuti nendele küsimustele. Planeerimisseadus on muutmisel. Palju kritiseeritakse ka planeeringute koostamise protsessi: see on nii aeglane, et kui planeering lõpuks valmib, on maailm juba omasoodu edasi arenenud ja planeeringuga pole enam midagi peale hakata. Riigi tasandil püütakse ka seda protsessi tõhustada, kuid elukeskkonna ruumilise arengu järjepidevusega liigne tormakus ei sobi.

Üks kitsaskoht on planeerimiskultuur ja ajakulu. Kuidas jõuame ühelt planeerimise tasandilt teiseni, ja täpsemaks nii, et kõik laia pintsliga tõmmatud ideed ka väga väikestesse detailidesse jõuaks? Seda kõike normaalse aja jooksul.

Küsimus on ka, kes ruumi planeerivad: kas omavalitsused jõuavad või suudavad seda teha, kui palju kaasatakse planeerimiskonsultante, kui palju kohalikud elanikud osa võtavad ja kui lihtsaks neile osalemine tehakse?

Praegu tehakse üleriigilist planeeringut „Eesti 2050“ ja julgustan kõiki sellest osa võtma ja ideid jagama. Kõik võiksid kaasa mõelda, milline on Eesti ruum aastal 2050. Ometi ma ei näe suurt tormijooksu, ruum on endiselt nii abstraktne teema.

Palju on räägitud ka sellest, et ühiskonnana on meil siin veel arenguruumi, peame alles jõudma selleni, et oma ninast kaugemale näha. Tuleks mõelda, mida igaüks saab ühiskonnale vastu anda. Näiteks tiheda asustusega alal elades ei saa eeldada, et ümberringi valitseb rahu ja vaikus. Selline teistega arvestamise küpsus on alles kujunemas ja ehk seetõttu on õhus nii palju vaidlusi ning konflikte.

Kui vaadata planeerimissüsteemi ministeeriumi poolt, siis kõige suurem muutus vahest ongi kohtusse pöördumiste sagenemine. Aga eks kohtu kaudu on ju alati käidud tõde ja õigust nõudmas. Siin on muidugi oht, et tähelepanu pööratakse menetlusele ning sisulisele osale keskendutakse vähem. Kohus on kõrvalpilk ja on hea, kui keegi vahepeal valdkonda eemalt hindab. Seda enam peaksid planeerijad ruumilised otsused võimalikult põhjalikult läbi mõtlema ja kirja panema.

Kui palju oleme endalt küsinud, mida me üldse tahame? Milline siis on see Eesti ehitatud keskkond, mis peegeldab meie ühiskonna väärtusi?

Ma pole kindel, kas Eestis on ühised väärtused selgeks vaieldud. Üks hea näide, mida ma ikka kasutan, puudutab liikumisviise. Ma ei räägi isiklikust sõiduautost loobumisest, vaid osalisest asendamisest ühissõiduki või jalgrattaga. Mind näiteks motiveerib autost loobumisega tekkiv rahaline kokkuhoid: ma ei pea ostma kütust, käima hoolduses, maksma parkimise eest. Teisi ei pruugi see üldse innustada. Neile on tähtsam autoga kaasas käiv edukuse kuvand ja mugavus. Ruumi planeerimisel tuleb erinevaid arusaamu ühendada. See ongi keeruline.

Kuidas peaksime ühistes väärtustes kokku leppima?

Üleriigilise planeeringu lähteseisukohtade sõnastamisel jõudsime ühe müüdi purustamiseni. Ollakse harjunud mõtlema, et Eestis on inimesi vähe ja ruumi küll. Ruum on väga piiratud ressurss, ootusi sellele ruumile on aga väga palju: tagada toidujulgeolek, ökosüsteemi teenuste toimimine, puhta energia tootmine, kvaliteetne elukeskkond, mis tagab vaimse ja füüsilise heaolu. Oleme jõudnud aru­saamani, et meil pole enam ruumi nii lahedalt, kui olime arvanud. Peame otsima nutikaid kooskasutusviise, et ühel maa­lapil saaks teha mitut asja korraga.

Üks planeerimise eesmärk on leppida kokku ühistes väärtustes ja jõuda seeläbi parema lahenduseni. Alati ei pea äratuskell olema mingi suur konflikt või vastasseis – see on märk sellest, et kaasamine on ebaõnnestunud. Ka kodaniku vaatenurgast on vaja olla õigel hetkel aktiivne kogukonna liige, võtta osa aruteludest, vastata küsitlustele jne.

Millised on sinu tulevikustsenaariumid?

Põhiküsimused, mille tõin välja juba Eesti inimarengu aruandes „Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud“, tekivad elamisviiside kohta. Mis tempos jätkub linnastumine? Kui suureks kasvab Tallinn? Kui palju toetame elu väljaspool suuri linnu? Kui jätkusuutlik on eestlase kahes kohas – linnas ja maal – elamise viis?

Teine teemadering keerleb kollektiivsuse ja individualismi ümber: kui palju talume inimesi, kes on meist erinevad, kui palju suudame aktsepteerida seda, et peame ruumi jagama teiste inimestega? Kas ainuõige on elada kõrge taraga ümbritsetud eramajas või on vaja ka ühist ruumi, avaliku huviga arvestamist ning kohustusi ühiskonna ees?